![]() |
![]() |
Lagunemine
Jürgen Rooste (Sirp, 30.07.2009): Triinu Meres on minu jaoks uus autor. Seda hämmastavam kokkulangevus – tema luulekogu „Lagunemine” ilmus samal ajal Kasemaa „Lagunemisega”, aga tegu pole ilmselgelt mingi vandenõu või naljaga. Vahel lihtsalt juhtub nii. Ning Triinu Merest tasub märgata küll. Ei ole palju neid autoreid, kes suudaksid veenvad olla oma rütmi ja riimiga – tema vaba ja vahel ka vermitud-vormitud värss, mis mängib riimi ja kõlakordustega, ei pane lugejat häbenema. Lisaks mahub ta rahulikult uusaususe lainessegi – Meres räägib meile inimlikku lugu, armastusest ja ihast, lastestki. Aga erinevalt paljudest aususega epateerivatest ja eputavatest autoritest, ei uhkusta ta oma pahelisuse ja madalusega. „Alkohol ja muud veidrad ained, / ärgata täislastult tänaval / seksida iga päev uuega: see vähemalt kõlab põnevalt, / säärane ahastus püüab pilku. / Või mis? // Mina ei joo ega suitseta, / võimlen ja võtan vanni, / isegi vitamiine. / Kurbus kägistab kurku / iga hingetõmme teeb haiget. // Poes käin, kartuleid koorin / lapsega liumäele lähen / ning igas mu puhastet pooris / kipitavad su nimetähed” („Dramaatilisuseta”, lk 49). http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/04/22/triinu-meres-“lagunemine”/Minu arvates on Triinu Merese luule oma eheduses ning meelelisuses väga sarnane Marie Underi tundeluulele. Kolme noore poetessi loomingust, kelle raamatud mu lugemislaual lebasid, puudutasid need luuletused mind kõige rohkem ehk ühe naise hingest tulnud luule leidis tee teise naise hinge, mis sellest, et vanusevahe on üüratu. Raamatuajakirjas “Lugu” nr. 2, 2010 väidab ka Mihkel Kaevats, et Triinu kirjutab “noort ja kirglikku pettunud armastuse luulet” ning “Õrn luule on kindla käega kirjutatud”. Jah, kindla käega, sest mõni luuletus sarnaneb Merca kindlakäelisele proosaraamatule “Mees”, nagu näiteks järgnev kaunis sonetivormis kirjutatu: Ülli Tõnissoo http://www.epl.ee/artikkel/577110 Tänu tüdimusele vabavärsside suhtes, mis minus juba ammu elab, rõõmustan iga kord, kui noored luuletajad viitsivad ja tahavad riimi ja rütmi kasutada. Riimi ja rütmi kasutamine on tänapäeval jube keeruline, 90 protsendil juhtudest tundub see tobe, kohatu, raske ja liimine. Seepärast on eriti tore, kui vormis luule mõjub kerge ja loomulikuna, sõnad ongi selles vormis ise inimesest välja tulnud ja keegi ei ole neid eraldi millekski kunstlikuks töötlema hakanud. Andra Teede http://hajameelne.blogspot.com/2009/07/lagunemisopik.html Läksin mõne aja eest raamatupoodi, tuttavale põnnile synnipäevaks kinkekaarti ostma. Viskasin yhtlasi ka värskelt ilmunule pilgu peale, et oleks mingi ylevaade. Suurem jagu ei pakkunud erilist huvi, mõnda nokkisin siit ja sealt, paari-kolme jäin käes kaaluma ja yhe tõin koju – hoolimata sellest, et olin kindlalt otsustanud mitte midagi endale osta. Ma lihtsalt ei saanud tolle raamatu ostmatajättu endale lubada. Sel heal inimesel on muidugi õigus, kes võttis Triinu Merese luulekogu “Lagunemine” kokku sõnadega: “Kuidas ta sai mind koos lapsega maha jätta?” Sellest see raamat räägib jah. On yksikuid modulatsioone, mida eraldi avaldatuna võiks pidada millegi muu teemaliseks, ent nii nagu need tekstid raamatusse säetud on, kõnelevad nad ikka yhest ja samast. Jajah. Aga kuidas nad kõnelevad! Uuemas luules on haruldane, et keegi ka kirjutada oskab. Enamasti astub autor rahva ette pyyne pääle, teeb suu lahti ja laulab õkvalt nii, nagu nokk loodud. Heli järgi otsustades on enamik nokkadest varases lapsepõlves viltu löödud. Siin pole sellest juttugi, Meresel on loomupärane tugev anne ja selge, kandev hääl. Olgu vabavärss või vanemaile lugejaile rõõmu pakkuvad kandilised riimitud salmid, kõik on yhtviisi hää. Päris nõrku tekste ses kogus polegi – mitte nii, nagu tavaliselt kombeks, et sigade sekka ka mõni pärl ära eksib. Need siin on kyll kaunis synged pärlid: mustad, hallid ja porikarva. Eestilik esteetika. Paaris tekstis räägib autor vabanemisest, ent mõni lehekylg edasi jätkub kõik jälle samas vaimus. Kuid masendusest hoolimata kisub raamat ikkagi lugejat enda poole, leidlik kujundikeel ja sitke sõna seovad. Teemakohaselt on vähem juttu asjadest ja rohkem tunnetest, ent meeled yhendavad asju tunnetega – ning meeltetajudele on “Lagunemises” omajagu tähelepanu pyhendatud, yks jaotis kannabki pealkirja “Maitsed”. See on yks huvitav luule, seda tasub kuulata. Toimetasin ise mõne aja eest yht kogu, mis yhestainsamast inimesest kirjutatud. Omapärane žanr, mitme otsaga. Mõnes mõttes võiks selliseid enamgi olla. Aga tänapäeval ei kannata inimesed enam syveneda. Ma ise kah mitte, kirjutan sajast asjast segi. (Nii et kui mu oma raamat ykskord välja tuleb, on ta nagu Bonzo esikplaat: “Vaadake, mida kõike mina oskan! Ja seda! Ja seda! Ja siis ma teen, näe, veel vot niiiii kah!”) Selle raamatu autor mõistab keskenduda kyll, kui ainult lagunemisele keskendumine teda ennast ära ei lagunda. Samas on yhe inimsuhte raamatusse pakkimine ja trykkilaskmine hea viis seda sulgeda ja ise edasi minna. Arvestades trykitsykli pikkust ja muid asjakorralduslikke rõõme, võib nii juba ammu juhtunudki olla. Mis on ju ometi tore. Kujundus on hea ja tugev, tekst puhas. Silma jäi vaid yks trykiviga ning kyljenduses on lehekyljed 53-54 omavahel segi läinud. Sellest hoolimata väärivad kujundaja Helen Illend ja kirjastus Hermes kõrralikku kiitust ja pikka paid. Eks edaspidi veel paremini. Paari kohta oleksin ehk komaköömneid ning muid ortograafiakibenaid puistanud, aga selle raamatu mekki ei riku seegi. Nii head debyytkogu pole ammu lugenud ning kardetavasti ei loe mõnda aega jälle. Võib täiesti olla, et enne jõuab Triinu Meres uue raamatu välja lasta, loodetavasti siis juba uutel teemadel. Praegustes tekstides on sihuke tugev häädus sees, mis lubab uskuda, et elu järgmised kõrvalsaadused halvemaks ei lähe. Lubab loota, lubab oodata. Ma olen soo, |
||||||||||||||
|