Lagunemine

Triinu Meres

Jürgen Rooste (Sirp, 30.07.2009):

Triinu Meres on minu jaoks uus autor. Seda hämmastavam kokkulangevus – tema luulekogu „Lagunemine” ilmus samal ajal Kasemaa „Lagunemisega”, aga tegu pole ilmselgelt mingi vandenõu või naljaga. Vahel lihtsalt juhtub nii. Ning Triinu Merest tasub märgata küll. Ei ole palju neid autoreid, kes suudaksid veenvad olla oma rütmi ja riimiga – tema vaba ja vahel ka vermitud-vormitud värss, mis mängib riimi ja kõlakordustega, ei pane lugejat häbenema. Lisaks mahub ta rahulikult uusaususe lainessegi – Meres räägib meile inimlikku lugu, armastusest ja ihast, lastestki. Aga erinevalt paljudest aususega epateerivatest ja eputavatest autoritest, ei uhkusta ta oma pahelisuse ja madalusega. „Alkohol ja muud veidrad ained, / ärgata täislastult tänaval / seksida iga päev uuega: see vähemalt kõlab põnevalt, / säärane ahastus püüab pilku. / Või mis? // Mina ei joo ega suitseta, / võimlen ja võtan vanni, / isegi vitamiine. / Kurbus kägistab kurku / iga hingetõmme teeb haiget. // Poes käin, kartuleid koorin / lapsega liumäele lähen / ning igas mu puhastet pooris / kipitavad su nimetähed” („Dramaatilisuseta”, lk 49).
Jah, vahel, aga vaid veidi ja vahel, on siin sutsuke liiast dramaatilisust ja pateetikat, aga enamasti mõjuvad need armastuse ihkamise, armastuse lõppemise, enese leidmise lood ehtsalt ja erootiliselt – seksuaalsus on loomulik ja lihtne ja täiesti selgelt kohal. Mingis mõttes on Meres Kasemaa vastand – Kasemaa pigem varjab end oma mänguga me ees, aga Meres paljastab, kuigi ta teeb seda palju luulelisemas, luulelikumas vormis. Talle ei paneks ehk lihtne, luulekaugegi lugeja vormi pahaks – toda langemist vabavärssi ja proosalikkusesse, sest ta kompenseerib seda teisel hetkel väga kelmika rütmi-riimiga. Tõsi, selleski aimdub ajuti tibake lõtvust. Ja mu teine mure on – mille juurde liigub Meres luules edasi? Siinse „Lagunemise” armukõdulugu on nüüd räägitud, aga keeleline potentsiaal on olemas ka muuks, mõned sammud on vaja astuda tost oma loost väljapoole. Kuid kas siis ei ähvarda teda oht muutuda liiga luuleliseks, liiga … naisluuletajaks? Ma ei tea, aga too – mu teada debüüt – on igatahes järge väärt. Me uputaval luuleturul muidugi on oht jääda üheraamatuautoriks. Ma loodan, see siinkohal ei juhtu. Ehk.

http://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/04/22/triinu-meres-“lagunemine”/Minu arvates on Triinu Merese luule oma eheduses ning meelelisuses väga sarnane Marie Underi tundeluulele. Kolme noore poetessi loomingust, kelle raamatud mu lugemislaual lebasid, puudutasid need luuletused mind kõige rohkem ehk ühe naise hingest tulnud luule leidis tee teise naise hinge, mis sellest, et vanusevahe on üüratu. Raamatuajakirjas “Lugu” nr. 2, 2010 väidab ka Mihkel Kaevats, et Triinu kirjutab “noort ja kirglikku pettunud armastuse luulet” ning “Õrn luule on kindla käega kirjutatud”. Jah, kindla käega, sest mõni luuletus sarnaneb Merca kindlakäelisele proosaraamatule “Mees”, nagu näiteks järgnev kaunis sonetivormis kirjutatu:
Ma tean, mismoodi töötab haisulukk
ja tean, mismoodi vee all laulab vaal
ja milline on laste lemmiknukk,
kuid mehed – nendest aru ma ei saa.
Tean udu tekkelugu, kummituste radu,
Tean, kuidas tundub kaela ümber madu,
Ja milline on muremõtte kaal,
kuid mehed – nendest aru ma ei saa.
Ma mõistan poiste pilke, naiste naeru
ja neiu vaikimisi himuraid.
ma mõistan keeta kartuleid ja kaeru
ning suudelda te habetunud kaelu
ja ometi mind miski muu ei paelu
kui mõista mõtteid meeste
peades põimuvaid.
Aga et meeste, õigemini vist ühe konkreetse mehe, mõistmiseni päriselt ei jõutudki, näitavad järgmised luuleread:
Su mõtted mulle üha teadmatuks on jään`d
kuid sinu toonis aimub hoolimist
ja ootamatult riivavad mind vahel soojad käed,
mis eksikombel mind ei puudutanud vist.
Su hääl on telefonis justkui hoogne suudlus,
me lahkuminekust on mööda
terve aasta truudust
Väga poeetilis-armunult kõlab luuletus, millest katkendid:
Kõigist maailma peeglitest
eelistasin end näha sinus.
Tahtsin uskuda,
et see näitas kõige tõesemat pilti.
Muidugi
oli asi selles,
et ma tundusin endale sinus
nii ilus.
Siis langes meie vahele eesriie,
paks ja läbipaistmatu,
ning kui see sai kõrvale lükatud, ei peegeldanud sa mind enam
. . .
Kõigist maailma peeglitest,
kuhu olen vaadanud,.
oled sina nüüd ainus, milles mind
näha ei ole.
vaatan sinusse, püüdes näha
lainete vahele,
pilvede taha,
metsa sisse,
püüdes püüda oma peegeldust.
Muidugi pettun.
Aga esimest korda
hakkan nägema siis
sinu taeva
su mere
ja metsa
peegeldusi.
Alati toob armumine, mis ei kasva armastuseks, hingevalu. Sellest kõneleb ka raamatu teine tsükkel “Nutt ja hala”, sealt näiteks lühiluuletus “Ei karda midagi”:
Ma pelgan vaid valusat tõtt,
kes olen su valguses mina.
Sinu silmade õnnekütt,
tükk kuldseks värvitud tina.
Raamatu viimasest tsüklist “Lippude lehvides” – mõistmatuks jääb mulle selle tähendus – veel mõni meeleheiteluule rida:
Taiusõnadega katsin päevaks vered-valud.
Öösel käin su koja ümber,
ulun, nean ning palun.
Öösel olen see, kes olen,
kelleks sa mu tegid:
härmas suuga tondipiiga,
õud ja iha segi.
Arvamusi loe lisaks Raul Veede Areenis ja Jürgen Rooste “Sirbi” Väikeses luulekaleidoskoobis 3

Ülli Tõnissoo

http://www.epl.ee/artikkel/577110
Küps tundepoeetika

Tänu tüdimusele vabavärsside suhtes, mis minus juba ammu elab, rõõmustan iga kord, kui noored luuletajad viitsivad ja tahavad riimi ja rütmi kasutada. Riimi ja rütmi kasutamine on tänapäeval jube keeruline, 90 protsendil juhtudest tundub see tobe, kohatu, raske ja liimine. Seepärast on eriti tore, kui vormis luule mõjub kerge ja loomulikuna, sõnad ongi selles vormis ise inimesest välja tulnud ja keegi ei ole neid eraldi millekski kunstlikuks töötlema hakanud.
Triinu Meres on kirjutanud väga hea riimis luuleraamatu „Lagunemine”. Veidi naiivse ja plikaliku avaluuletusega („Vahel ma mõtlen, et tahaksin mehele minna, / peigmees võiks olla kaunis kui juunikuus pungumas roos”) teos on oma kõrghetkil väga stiilne, väljapeetult naiselik, empaatiat äratavalt nukker ja pateetikat minetavalt jõhker. Kui väga lihtsalt öelda, siis räägib autor selle raamatu kõigis luuletustes oma õnnetust armastusest ja selle nurjumisest, aga võti on selles, et tema keel, tihedad kujundid, usutavad emotsioonid ja painav ausus ei ole lihtsad. Vähemalt mitte lihtsad selle sõna igavas mõttes, küll aga selged. Meres teab väga hästi, mis tal puudu on, mida ta igatseb, kardab, pelgab, tahab, ja ta oskab sellest kirjutada.
„Lagunemine” on tõsine, aga mitte masendav raamat. See ei ole nutune naisluule, vaid küpse ilmavaatleja tundepoeetika. Bluus, millest ei puudu killuke irooniat, eneseirooniat, aga ka kriitikanoote maailma kohta. Ja kindlasti kriitikanoote armastuse, ikka ja jälle selle õnnetu, nurjunud, ära läinud armastuse kohta.

Andra Teede

http://hajameelne.blogspot.com/2009/07/lagunemisopik.html

Läksin mõne aja eest raamatupoodi, tuttavale põnnile synnipäevaks kinkekaarti ostma. Viskasin yhtlasi ka värskelt ilmunule pilgu peale, et oleks mingi ylevaade. Suurem jagu ei pakkunud erilist huvi, mõnda nokkisin siit ja sealt, paari-kolme jäin käes kaaluma ja yhe tõin koju – hoolimata sellest, et olin kindlalt otsustanud mitte midagi endale osta. Ma lihtsalt ei saanud tolle raamatu ostmatajättu endale lubada.

Sel heal inimesel on muidugi õigus, kes võttis Triinu Merese luulekogu “Lagunemine” kokku sõnadega: “Kuidas ta sai mind koos lapsega maha jätta?” Sellest see raamat räägib jah. On yksikuid modulatsioone, mida eraldi avaldatuna võiks pidada millegi muu teemaliseks, ent nii nagu need tekstid raamatusse säetud on, kõnelevad nad ikka yhest ja samast. Jajah. Aga kuidas nad kõnelevad!

Uuemas luules on haruldane, et keegi ka kirjutada oskab. Enamasti astub autor rahva ette pyyne pääle, teeb suu lahti ja laulab õkvalt nii, nagu nokk loodud. Heli järgi otsustades on enamik nokkadest varases lapsepõlves viltu löödud. Siin pole sellest juttugi, Meresel on loomupärane tugev anne ja selge, kandev hääl. Olgu vabavärss või vanemaile lugejaile rõõmu pakkuvad kandilised riimitud salmid, kõik on yhtviisi hää. Päris nõrku tekste ses kogus polegi – mitte nii, nagu tavaliselt kombeks, et sigade sekka ka mõni pärl ära eksib.

Need siin on kyll kaunis synged pärlid: mustad, hallid ja porikarva. Eestilik esteetika. Paaris tekstis räägib autor vabanemisest, ent mõni lehekylg edasi jätkub kõik jälle samas vaimus. Kuid masendusest hoolimata kisub raamat ikkagi lugejat enda poole, leidlik kujundikeel ja sitke sõna seovad. Teemakohaselt on vähem juttu asjadest ja rohkem tunnetest, ent meeled yhendavad asju tunnetega – ning meeltetajudele on “Lagunemises” omajagu tähelepanu pyhendatud, yks jaotis kannabki pealkirja “Maitsed”. See on yks huvitav luule, seda tasub kuulata.

Toimetasin ise mõne aja eest yht kogu, mis yhestainsamast inimesest kirjutatud. Omapärane žanr, mitme otsaga. Mõnes mõttes võiks selliseid enamgi olla. Aga tänapäeval ei kannata inimesed enam syveneda. Ma ise kah mitte, kirjutan sajast asjast segi. (Nii et kui mu oma raamat ykskord välja tuleb, on ta nagu Bonzo esikplaat: “Vaadake, mida kõike mina oskan! Ja seda! Ja seda! Ja siis ma teen, näe, veel vot niiiii kah!”) Selle raamatu autor mõistab keskenduda kyll, kui ainult lagunemisele keskendumine teda ennast ära ei lagunda. Samas on yhe inimsuhte raamatusse pakkimine ja trykkilaskmine hea viis seda sulgeda ja ise edasi minna. Arvestades trykitsykli pikkust ja muid asjakorralduslikke rõõme, võib nii juba ammu juhtunudki olla. Mis on ju ometi tore.

Kujundus on hea ja tugev, tekst puhas. Silma jäi vaid yks trykiviga ning kyljenduses on lehekyljed 53-54 omavahel segi läinud. Sellest hoolimata väärivad kujundaja Helen Illend ja kirjastus Hermes kõrralikku kiitust ja pikka paid. Eks edaspidi veel paremini. Paari kohta oleksin ehk komaköömneid ning muid ortograafiakibenaid puistanud, aga selle raamatu mekki ei riku seegi.

Nii head debyytkogu pole ammu lugenud ning kardetavasti ei loe mõnda aega jälle. Võib täiesti olla, et enne jõuab Triinu Meres uue raamatu välja lasta, loodetavasti siis juba uutel teemadel. Praegustes tekstides on sihuke tugev häädus sees, mis lubab uskuda, et elu järgmised kõrvalsaadused halvemaks ei lähe. Lubab loota, lubab oodata.

Ma olen soo,
ja igavene vesi,
maa soontest
ta soolata veri.
Ma olen soo,
ta ergavmagus valgus
vajuv samblapind
ja kanarbikuõis.
Mus elab rästikuid
ning vaibumatu pelgus,
et tuleb kuivendaja
ning põldudeks teeb soid.